Mõtlesin ka, et võtan Liisalt selle vabaduse üksinda kirjutada ja haarasin läptopi endale sülle.
Meie oleme Türgis - Teie teate seda. Õhus on igasuguseid pilvi lisaks tavaliste - Teie teate ka seda.
Mida te siis ei tea ja millest peaks ma üldse siia kirjutama? Võib ju olla, et teate kõike ja mu sõnad on siin täiesti ebavajalikud :D
... aga igatahes. Paar sõna. Kõik on tegelikult hästi, käed-jalad küljes ja liiguvad vägagi korralikult (uut kooki või torti mekkima) ning tervis ka ei juksi (kui välja arvata vaid see pisike päikesepõletus või aevastus sinna-siia. Päike tuli ka lõpuks jõuga välja, ei kannatanud seda ühte päeva vihma ju ometigi. Jõle jonn kui päikest ei saa. Terve päev niisama olnud, puhanud ja arvutis (mina) 5 tundi Maltale lende otsinud (Liisa ma ju parseldasin mingitele Türklastele maha ometigi). Ei tegelikult on nõnda, et tema paneme ilusasti bussile - > pole siin mingit vastu vaidlemist, 4 päeva (ööd) bussis teevad ju ainult head. Mõtle korra mida inimene teeb seal loksudes. Üks hetk ei jaksa enam isegi raamatut lugeda / sudokut lahendada. Mingil hetkel ( see on max teise päeva alguses) tuleb hakata ennast lõbustama ja aega veetma hoopis teisel viisil. Mõtled. Räägid naabriga. Kiusad ees magavat "kaaskannatajat". Mida iganes. Igatahes oled Sa pandud situatsiooni mida väga ette ei kujutanud nädal tagasi kui kohvreid pakkisid. Päris vahva. Nõnda palju aega on, et võid NATO härradele juba vaikselt maailma hädade kohapealt nõu anda, oled ju terve maailma asjad korda mõelnud :)
Oi jeerum ma alati unustan end kirjutama. Peaks oma blogiga uuesti alustama. Igatahes on olnud väga vahva. Inimesed on sõbralikud (ok, nigel on pealetükkivus), päike sillerdab, toit on taevalik (paksuks läheme), seltskond muhe ning hotell kobe.
Mis siin ikka. Olge paid kõik Teie ja Meie oleme ka (iseasi kus kes pai on.. .mõni bussis, ma ehk lennukis).
Järgmise kirjani ;)
Ciao(K)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar